Ajaloost
Toila koosnes vanasti kahest osast - Toila-Altkülast ja Toilast. Toila-Altküla mainiti esmakordselt
Kärilõpe nime all 1426. aastal, Toilat aga 1547. aastal Männikuna. Juba 1426. aastal mainiti Tulise
küla, mis hiljem Toila külaks nimetati ja kuhu Rootsi võimu ajal rajati Toila mõis. Toila ehk Männiku
oli põhiliselt kaluriküla.
18. sajandi II poole alguses toimunud talude päriseks ostmisega ja suvitajate arvu kasvuga
hakkasid suurenema vajadused ka suvilate järele. Toila-Altküla talude maad tulid kitsaste siiludena
Narva-Tallinna rannaäärse tee, praeguse Pika tänava, juurde. Peterburi-Tallinna raudtee käikuminekuga
suurenes ka suvitajate arv Toilas ja selle ümbruses. Nüüd algas ka suvilate ehitamine ja Männiku
senistele majadele kerkisid lisaks uued kahekorruselised verandadega elamud ja suvilad.
Kaluritele ja talupidajatele lisandusid kaupmehed ja teised elanikud. Küla hakkas saama asula
ilmet.Millal kujunes välja nimi Toila, pole aga täpselt teada.
Millest aga nimi Toila?
Endine Tartu Ülikooli professor Lauri Kettunen seletab seda nii: Soome keeles on sõna "toive"
(soov, lootus) millest eesnimi "Toivo" ja perekonnanimi "Toivonen" ja oli kohanimi "Toivela".
Toivelast langes sõnast ära e - jäi Toivla, langes veel ära v - jäi Toila.
Albert Palmeti meenutustest, kuidas Toila küla sai alguse: "Toila mõis oli Voka mõisa karjamõis.
Toila küla kohal oli lage plats, kus kari sai puhkust, kui teda aeti Voka mõisast Toila mõisa või
vastupidi, Mihkel Kruut oli ehitusmees, kellele sellest lehmade puhkeplatsist anti esimene
ehituskrunt."
19. saj teisel poolel hakkas kujunema Toila asula Männiku küla "pikenemisega" merest maa poole.
Allküla, endise Kärilõpe küla, talude maad tulid kitsaste siiludena praeguse Pika tänavani. Siia
hakkasid talumehed ehitama nii taluhooneid kui suvilaid.
Toilasse asutati ka
MEESKOOR,
"KONKORDIA" SELTS,
SEGAKOOR
ja
PASUNAKOOR
Esilehele
