Legende Toila-Oru pargist
Pühajõe nimi
Pühajõe nimi olevat tulnud sellest, et
-
jõgi voolab mööda mitmest hiiekohast;
- vanal ajal olnud eestlaste ja vadjalaste vaheline muinaspiirijõgi -
vadjalased olnud ida pool ja eestlased lääne pool jõge;
- suure katku ajal polevat see hirmus taud üle jõe läinud;
- Pühajõe nimi olevat tulnud sellest, et ristiusu tulekul aetud ümbruskonna
rahvas jõkke, kus neid siis ristitud;
-
a) kui mõnel neiul polevat noormeeste juures edu olnud, siis tulnud
sel neiul suvel neljapäeva õhtul täiskuu ajal jõkke suplema tulla ning
kohe saanud ta vastupandamatu võlu;
b) ...tulnud ka männivihaga vihelda...;
c) vanad tüdrukud võtnud Pühajõest kuuvalgel vett, roninud siis
lähedaste puude otsa ja vihelnud endid seal: nii loodeti kiiremini
mehele saada.
Nõiamets
Pühajõe suudmes paremkalda pangal asetsevat metsa nimetatakse Nõiametsaks.
Rahvapärimuste järgi olevat siin olnud vana hiiemets.
Neide pank
Panka, millel asub Nõiamets nimetatakse Neide (Neidu) pangaks.
Panga nimi tulnud sellest, et siit heitnud noor naine ennast alla Voka
paruni "esimese öö õiguse" eest põgenedes. (Teiste variantide järgi
põgenenud peksu või sõja ajal sõdurite vägistamise eest.) Pärisorjuse
ajal asunud pangajärsakul peksutall, kus talupoegadele vitsakaristust jagatud.
Kord tahetud üht noort neidu peksutalli viia, kuid see rabelenud peksjate
käest lahti ning hüpanud kõrgelt kaldalt alla. Tema mälestuseks hakatud kohta
Neidekaldaks (Neidukaldaks) nimetama.
Toila - Oru koopad
Pühajõe oru järskudel kallastel leidub arvukalt Tiskre kihistu liivakivi
paljandeid ja allikaid. Seetõttu võis ka vanasti esineda mitmes kohas koopaid,
millest osaliselt on säilinud vaid üks -
Hõbeallika koobas.
See asub pargis oru parempoolsel veerul üle 5 m kõrges liivakivist
kaljuseinas lossi alumise terassi all. Koopa ava on kolmnurkse kujuga, 1,7 m lai
ja 1,4 m kõrge. Koopa pikkus ulatub 6 meetrini; ta kõrgus ja laius vähenevad sügavuti.
Vanasi olnud koobas palju avaram ja pikem. Ta kõrge ja lai eesosa varises
ligi 9 m pikkuselt sisse 1956. aastal ümbruskonnast leitud ja koopasse
kokkuveetud sõjaaegse laskemoona lõhkamisel. Tõenäoliselt on varem olnud ka
looduslikke varinguid, mis arvatavasti peamiselt koopa kõrgust suurendasid.
Koopa tagaseinas leiduvast lõhest voolab välja raudkülm Hõbeallika
oja vooluhulgaga alla 1 liitri sekundis. J. Piiper (1960) kirjutab sellest
allikast järgmiste sõnadega, mis tänaseni on jäänud jõusse:"Allika vesi
on nõnda selge, et koopa valvakas põhi paistab otse kui kuivana. Astusingi
paha aimamata vette, mille külm embus mu illusiooni hävitas. Kristallselge
allikavesi voolab sammaldunud kaljuastmetelt alla orgu, kus lehtpuude võrade varjus
peitub Pühajõgi"
Hõbeallika koobas ja ta allikas on pikka aega olnud üheks Oru pargi
vaatamisväärsuseks. Selle ümbrus kujundati lossiaegadel romantiliseks
varjuliseks puhkenurgaks. Kolmekümnendatel aastatel olevat koobast
valgustanud isegi värvilised laternad. Ka nüüdisajal hoolitsetakse siin
heakorra eest ja seda paigakest jalutavad vaatama paljud pargi külastajad.
Kodu-uurija V. Meriste andmetel leidus Toila pargis vanasti kolm
koobast. Teine koobas asus Pühajõe vasakul veerul kõrvaloru nõlvakul
endise metskonnamaja ja pargivärava lähedal. Seda koobast hüüti
Reokoopaks, mida
vanasti muistsete sõdade ajal kasutati pelgupaigana. Seda koobas olevat
vanasti kasutatud saunana, kus käidi end pesemas ja vihtlemas. Sellest
allikast käidi ka vanasti vett võtmas silmarohuks. Kui aga tuli siia Jelissejev, siis
jäänud see koobas unarusse ja nüüd on kinni vajunud, et selle asukohta enam ei
leitagi.
Kolmas koobas asus Oru pargi idaosas Neide pangas Nõiametsa all ja olevat
kandnud nime:
Nõiakoobas, Nõiametsakoobas või Röövlikoobas.
novgorodi kroonikasse olevat kirjutatud, et 1268. aastal vürst Dimitri
juhtimisel sõjakäigul Eestisse olevat nad Narva ja Rakvere vahelt leidnud koopa,
kust voolanud välja allikaojad ja millisesse koopasse olevat läinud tsuudid
koos varandusega peitu. Et sõjakäik toimunud talvel, siis leitud
venelaste poolt lõpuks raskele olukorrale lahendus. Väikene koopaava
võimaldas ju sinna siseneda ainult ühel inimesel korraga, keda kahjutuks teha
oli koopasolijatel kerge. Eks ehitatud koopa suu ette lumest vettpidav
vall. Tõusev vesi sundis koopasolijaid väljuma ja nad langesid sõjameeste
kätte oma vara ja eluga.
Lipumägi
Lipumägi on koht, millega on seotud mitmeid rahvapärimusi:
- nimi tulnud sellest, et Peeter Esimesel olnud üks väga suur ja tore
lipp, mis seal lehvinud;
- enne Põhjasõda olnud Lipumäe all vesiveski, veel hiljuti olnud jõel
näha palgitungad - veskitamme jäänused. Põhjasõja ajal olnud selle veski
möldriks Stefan Raabe (Ronga Tehvan). Ta tundnud sooteid ja juhatanud
1000-pealise rootslaste ratsasalga ringi läbi soode ja metsade Pühajõest
lõuna poolt (Narva poolt) Voka mõisa peale, kus olnud Seremetjevi staap.
Lahingu algus olnud 17. nov. 1700 kell 17.00. Vene vägi põgenenud.
Lipumäel olnud siis Karl XII staap;
- ühel pimedal sügisööl tulnud veski juurde röövlid hobusega ja
nõudnud villa ning varandust. Mölder sulgenud kõik uksed ja aknad ning
pidanud kaua vastu. Koidikul hakanud kuked laulma, mille peale
mölder öelnud: "Juba kikas kiirgab, aga röövlid ei lahku." Siis olla
nende väikesel tütrel läinud korda külasse minna abi kutsuma. (Põrandas
olla nii suur auk, et möldri väikene tüttar pääsenud läbi.) Aga kui abi
tuli, olid röövlid ikkagi jõudnud veskisse sisse murda, möldri pere tappa
ja viljakoormaga ära minnes veski põlema süüdata.
- Lipumäe alt läks vanasti tee üle jõe.
Veskikohast ülesvoolu
silla juures asub
suur kivi, mille
pikkus on 10,8 m ja ümbermõõt 26,8 m. Kivi peetakse eestlaste muistseks ohvrikiviks
ja see on looduskaitse all. Kivil on kiri, mis teatab, et kõrvalolev
tee ja sild on ehitatud 1901. aasta suvel.
1893. aastal ilmus Peeter Koidu sulest 84-leheküljele raamat "Vanapoisi avaldus".
Kahe kaupmehe - noormehe ja neiu tutvumisega selle kivi juures algab
selle jutustuse sündmustik. Nende noorte õnnetu armastus on raamatu sisuks.
Tee rajamisel taheti see kivi killustikuks purustada. Kui pargi omanikku tutvustati
selle raamatuga, siis jäeti kivi purustamata ja kivile asetati raudkivist pink,
et möödujai võiksid pingil istudes veidi jalgu puhata ja mõtteid mõlgutada
noorusest ja armastusest.
Euro-ameerika pappel
Oru pargi jämedaim puu -
euro-ameerika pappel, mis on looduskaitse all,
on istutatud 1870. aastal Kantsi talu peremehe Eljase poolt.
Aluoja joa astangud
Jõhvist Toilasse tulles, enne Vokka suunduvat asfaltteed, näeme Pühajõe
kaldapeal asuvasse endisesse Pühajõe mõisa suunduvat teed, mis viib Pühajõe
lisajõe
Alujoa (rahvasuus sagedasti veel Mägara ojaks, Härjaojaks või
Sepaojaks nimetatud) juurde.
Aluojal enne Pühajõkke suubumist umbes 180 m ulatuses moodustub omapärane
neljast suuremast ja mitmest väiksemast astmikust ilus väike joastik.Lubja-
kivisel ojaveerul enne joastikku purskub kaldamüüri alt paelõhangust välja
läte-Aluoja ohvriallikas.
"Aluoja kohta on säilinud palju rahvapärimusi. Esivanemad austasid ennemuistsetel
aegadel Aluoja allikaid, kus arvati peituvat hingestatud olevusi.
Allikale kanti ohvriandameid, mis pidid selle toojale kindlustama kala-ja
jahiõnne, võitu vaenlase üle sõjas. Lamedad terrassid kanjoni servades on
tekkinud pae murdmise tagajärjel. XVII saj. töötas Aluojal suur lubjaahi.
Tõenäoliselt on siin paasi murtud juba ka XIII sajandil seoses Pühajõe
linnuse rajamisega. Aluoja juga kuulub nüüd ka looduskaitse alla.
Esilehele
