Oru loss ja park

Palju on saja aasta jooksul kirjutatud Oru pargi, Oru lossi ja Pühajõe loodusilust. Siia tulevad sajad ja tuhanded matkajad igal suvel, et nautida seda suurepärast vaatepilti, mida küll ainsana pakub see koht, kuhu on koondatud Balti mere ranniku loodiseilu.
Teatakse kõnelda, et kui ränkrikas vene kaupmees Jelissejev otsustas omale ehitada villa suvekuude veetmiseks, langenud ta umbkaudne valik Balti mere rannikule. Siin arvas ta leida võivat sobiva paiga, mis erineks tema igavaksjäänud luksusvilladest Prantsuse Riveeral. Nõudmised uue suvituskoha valikul olid suured, ja arhitektid, kes välja saadeti, matkasid läbi kogu Balti ranniku, et leida midagi umbkaudseltki sarnast sellele, millest unistas nende käskija. Ei jäänud järele vaatamata Läti tuntumad mereäärsed asulad, kuid sealseid kohti ei söandanud nõudlikule mehele valikuks esitadagi. Siis jõutigi järjega Viru rannikule - Toila-Orule. See koht haaras arhitekte väga ja enam polnud kahtlustki - siia kohta ja ei kuskile mujale me ehitame!
1897. aastal ostis Grigori Jelissejev pühajõe paremkaldalt asuvad Kantsi ja Looga talud nende omanikelt 30 000 rubla eest ja Pühajõe karjamõisa omanikult 94 000 rubla eest. Kokku oli ostetud ca 144 hektarit maad, mis hõlmas pühajõe suudmeala koos männikuga jõe vastaskaldal, Nõiametsa ja jõe paremkaldal ja nendega koos mereranniku jõe suudme ümbruses. Loss ehitati "Detski domiku" projekti järgi. Selle juurde rajatav 90 hektari ruuruse pargi plaani pidi koostama Riia linnaaedade direktor arhitekt Georg Kuphaldt.
Juulis olid vundamendi kraavid "detski domiku" ehitusele juba kaevatud ja hoogne ehitus Pühajõe paremkaldal käimas. Ehitusel tegid tööd üle 300 mehe. Päevapalk oli suur, sellepärast tekkis nii mõneski lähikonna mõisas tööliste puudus, kuna kõik kippusid Jelisejevi juurde tööle.
Oru loss ning selle kõrvalehitused kasvuhoone, maneez, teenijatemaja ja kirik said valmis augustikuus 1899. aastal. Väga kiiresti ehitati kirik - juunis alustati ja augusti keskpaigas lõpetati. 16. augustil 1899 õnnistati Jelissejevi perekonnakirik Riia ja Miitavi piiskopi agahvangeli ning kaheksa preestri poolt. Pärast õnnistamist toimus lossis suur pidu, millest võtis osa ka Eestimaa asekuberner Dirin. Koos kiriku pühitsemisega toimus ka kogu lossikompleksi sissepühitsemine.
Läbi pargi suunduvad sõidu- ja ratsutamisteed, on mitmesuguse spordi tarbeks mõeldud väljakud, eelistatud vaatekohtadele on puhkekohad ja paviljonid ehitatud. Sillad on valmistatud graniidist ja jõe paisutamisega on kujundatud joad.
Pargi rajamisega olid seotud peamiselt Toila ja selle ümbruse elanikud. Tsaaririigi kokkuvarisemise järel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäid hooldamata. Tühjalt seisvad hooned hakksid alla käima ja park kippus metsistuma. 1919. aasta maareformiga loeti Püajaõe mõis võõrandatuks, Oru lossiansambel koos pargiga säilis aga Jelissejevi nimel ja see anti volinikele valitseda. Volinikel aga polnud võimalust ega tahtmist hoonete eest hoolitseda.
1934. aastal ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Oru lossi oli jäänud ka hulgaliselt mugavat ja pehmet mööblit ei olnud seda vaja uuesti sisustada. Aga mõned ruumid tahtsid taastamist, ning tööde käigus tuli välja, et lossi ehitajad on vedanud osavalt kaupmees Jelissejevit ninapidi, kasutades odavaid materjale ja lõigates sellest tohutut kasu. Näiteks marmorilustusi imiteeriti pleki, puu ja kipsiga, tubades oli parketi asemel ainult tsemendist põrand, mis oli kaetud linoleumiga, iluaeda piirav massiivne müür täidetud seest mitmesuguse prahiga jne.
Oru loss ja park saadi taas korda pooleteist aastaga. 1936. aastal oli ta valimis vastu võtma esimest väliskülalist Soomest - Soome Vabariigi presidenti.
1936. aasta juuliks olid ehitatud veel komandandimaja, aednikumaja ja ambulantsi-sauna-pesuköögihoone, remonditud ja renoveeritud olid loss, kasvuhoone ja töölistemaja, viimane oli kohandatud kasarmuks ja oli tehtud juurdeehitus idapoole. Kasvuhoone juurde oli aga ehitatud saun. Endistest ehitustest oli demonteeritud kirik ja selle altarisein ning ikoonid viidud Kohtla-Järve juurde Pavandule ehitatud kiriku sisustuseks.
Kõige omapärasem oli keldrisse ehitatud kaminatuba, mis meenutas mõne vanaaegse eesti üliku kodu. Maitsekalt olid kujundatud ka kõik teised külalistele avatud ruumid, nagu söögisaal, bridzimängu- ja piljardituba, mitu salongi jm. Lossi ees paiknesid astmeliselt ehitatud terassid, basseinid, balustraadid. Parki oli rajatud juurde veel palju uusi puu- ja põõsaliike. 1939. aastal modelleeriti kaks elusuurust karu oru lossi peavärava kaunistamiseks. Need asuvad lossini viiva pärnaalee alguses oleva raudvärava kolme meetri kõrguste graniitpostide otsas, kus neil oli peale kaunistuseks olemise ülesandeks hoida istuvas asendis esikäppadega ka valguslaternaid. See oli Eesti esimene raidkujudega kaunistatud värav.
Ehitustegevus jätkus ka pärast 1936. aastat. 1937. aastal rajati parki kalatiigid ja veel ka rannahoone, Pühajõe paremkaldal ehitati mererannale saun-vesiravila, jõe suudmesse ehitati sadamahoone. Johannes kaup on öelnud:"Tänu kapitaalremondile, mis on toimunud nii lossi pea- kui ka kõrvalhoonetes ning korrastustöödele pargis on praegune Oru loss muudetud tõeliseks Pühajõe pärliks põhjarannikul."
Oru lossis oli, nagu riigipeade residentides ikka, ka sõjaline valve. Valvekompaniis oli 45 sõdurit, 15 ratsanikku ja 30 suuskur-jalgratturit. Välismaiste külaliste puhul kanti punaseid pükse ja hõbedaste nööpidega kirjatud kuube.
16. juunil 1940, sel saatuslikulpühapäeval oli president PätsToila-Orul. Kell 14.30 esitas Nõukogude liit Eesti vabariigile meie saadiku Rei kaudu ultimaatumi, millele nõuti vastust veel samal päeval. Kui tavaliselt sõideti Toila-Tallinna vahet 2,5 - 3 tunniga siis nüüd kihutati Tallinna 2 tunniga. Kui president Kadrioru lossi jõudis olid ta esimesed sõnad: "Nüüd on läbi! Venelased tulevad sisse!" See jäigi viimaseks korraks presidendil Oru lossis viibida. Algas Eesti Vabariigi halastamatu hävitamine.
13. augustil 1941 oli päev, mil taganevad hävituspataljonlased Stalini käsku täites süütasid Oru lossi koos kõikide kõrvalhoonetega põlema. Lossist ja teistest kiviehitistest oli järel vaid müürid ja puuehitistest vaid tuhk.
Aga siiski olid alles jäänud oru lossi keldrikorrusköök ja söögisaal. Kui Oru parki saabusid Saksa sõjaväelased, siis paigutasid nad lossi keldrisse miine ja laskemoona. Panga servale kaevati kaevikud, sest kardeti võimalikku venelaste dessanti. Kaevamise käigus hävitati ka palju puid, mis olid kallid ja välismaalt sisse toodud.
1944. aastal enne Orult lahkumist lasti SS erikomondo poolt Oru lossi keldrisolev laskemoon õhku, mis purustas muidugi põlenud varemed. Säilinud lossivaremed hakkasid paratamarult muutuva ilmastiku toimel pudenema ja muutusid inimestele ohtlikuks. 1960. aastatel lükati varemed maha ja kaeti nad mulla ja liivaga. peagi kattus endise lossi koht ilusa muruga. Oru park hakkas võssa kasvama, kuna pargitöötajaid oli jäänud alla 10 inimese.
1958. aastal hakkati pargipuistut korrastama ja täiendama. park võeti ka looduskaitse alla. Purustatud sildade kohale ehitati puusillad ja tehti muid korrastustöid. 1961. aastal ehitati Lipumäe alla laululava.
1964. aastla elavnes taas pisut soikunud pargi korrastamine. Korrastati treppe, kindlustati liivakivi panka ja kaeti koopaesine paeplaatidega.
1995. aasta 17. juuniks valmis ka uus laululava.
1996. aasta augustis ja septembris toimus Oru pargi dendrofloora inventriseerimine, mille tulemusena selgus, et pargis on säilinud 258 eriliigilist puud ja põõsast.
Alates 1996. aastat on tehtud metsnik Maire Uustalu eestvedamisel ära suur töö pargi korrastamisel ja hooldamisel. Renoverimistöid on tehtud kasvuhoone alusmüüridel, selle ümbruses ja endises rosaariumis, taastatud kalade purskkaev, pargi väravad ja basseinid, puhastatud varingust ja remonditud treppe ning teid, taasehitatud Nõiametsa paviljon, korrastatud grott Neidepanga endisel kiviktaimlal vastavalt pargi rekonstrueerimisprojektile.

---

Esilehele