Toila "hümn"

Siin on üks laul Toilast, mis arvatavasti on pärit 1925 - 1930 aastatest. Külarahvas on seda omal ajal kutsunud ka Toila hümniks. See on üks tavapärane lorilaul, mille algselt on kirjutanud Kreisman Nikolai, aga ajapikku on seda täiustanud külarahvas, sest nagu vanasti kombeks, liikusid laulud suust suhu. Olgu veel öeldud, et kõik laulus mainitud inimesed on reaalselt elanud. Viisil "Ema süda".
Head laulmist!

Laul Toilast ehk haisev kalarand

Üks paigake siin Toilas on,
kus valitsemas riid ja jonn,
see on see haisev kalarand,
mis mitmed hinged mürgitand.

Seal elab Sirad Maaliga,
kes kuulus kaardimoorina,
ta väikse napsu viina eest
loeb tuleviku kaartidest.

Kas kalanaisi tunned sa,
kes kuulsad tühja jutuga,
sealt iga lori algust saab,
mis ligimest kord paljastab.

Seal viis-kuus kalapaadikest,
neis mõnikümend kalameest
ja suitsutajaid arvuta,
kes kupeldavad silguga.

Üks kõikse suurem töötleja
ja kalurite nöörija
meil tuntud varjunimega:
pankrottmeister-rattassepana.

Kas tunnete te isandat,
kes kannab seljas kasukat,
ta suure laia lipsuga
on Toila külas kõndimas.

Ta Krantmarinas elutseb
ja tökatiga tegutseb,
ta ärikaaslaseks on daam
ka see on suitsutaja paar.

Üks pudukaupmees Nikolai
kes vürtsipoega nälga jäi,
ta väikest silku kõrvetab
ja oma peret elatab.

Üks küürus kaupmees karguga
kes rikkaks saand on silguga,
tal raadio ja telefon
need moodsalt sisse seatud on.

Üks läbi kukkund insener,
kel elu tee läind halvaks veel,
nüüd kalarand on armsaks saand
ta suitsusara sinna teind.

Veel palju, palju teisigi,
kes tööd ei viitsi tehagi,
sest kalarannas sendike
neil kergelt veereb taskusse.

Kui nälg ja veksel sind pigistab,
siis väike silk sind abistab,
%au kiitus tänu silguke
sul laulame siin igavest%